Lendab pilve alla pall,
kuigi tiibu pole tal.
Ka tuuleiilgi väikene
viib ta otse taevasse.

Tundsite ära? Jah, loomulikult on see õhupall. See pall ei ole lihtsalt üks lateksist kummitükk, mille võib täis puhuda, kasutades selleks hapnikku, süsihappegaasi või heeliumi. Tegemist on ka suurepärase teadusliku mänguasjaga. Selle kõigile lastele meelepärase mänguasja abil saab rääkida paljudest meie ümber aset leidvatest füüsilistest protsessidest. Või isegi kogu universumist.

Universumi laiendamine

13,73 miljardit aastat tagasi toimus Suur Pauk ja peale seda on universum muudkui laienenud ja laienenud. Taevakehade ehk galaktikate vaheline kaugus suureneb kogu aeg. Astronoom Edwin Hubble’il õnnestus mõõta ära mõnede galaktikate vahemaad, millega ta tegi kindlaks, et mida kaugemal asub meist galaktika, seda kiiremini ta meist ka eemaldub. Ja kujutage nüüd ette, et galaktikad „jooksevad laiali” selle arvelt, kui nendevahelist vahemaad suurendada. Kui te ei oska seda ette kujutada, siis võib universumi laienemist näitlikustada õhupalli näite abil.

Katse jaoks läheb vaja:
õhupalli
vildikat või markerit
kopsuõhku
Enne, kui hakkate õhupalli täis puhuma, joonistage palli erinevatesse kohtadesse väikesed täpid või tähekesed. Siis hakake õhupalli aeglaselt täis puhuma. Te näete, et mida rohkem õhku täis läheb pall, seda kaugemale pallile joonistatud täpid teineteisest jäävad. Vahemaad suurenevad seetõttu, et õhupalli enda pindala suureneb. Nii kaugenevad teineteisest ka galaktikad. Aina kaugemale ja kaugemale ja kaugemale. Ja seda seetõttu, et universum ise suureneb. Loomulikult on selline eksperiment kõigest analoog.

Tuleproov

Õhupall ei salli tuld, kohe käib pauk! On see ikka alati nii? Õige vastus – ei ole!!! Õhupalli tulele vastupidavust saab tõestada järgmise eksperimendiga.

Katse jaoks läheb vaja:
õhupalli
küünalt
tikke või välgumihklit
külma vett
ema või isa (vanaema või vanaisa)
Täitke õhupall veega. Puhuge pall täis ja siduge tema saba sõlme. Pange küünal põlema ja tooge pall ettevaatlikult leegi kohale. Ja mis nüüd juhtub? Õhupall hakkab tahmuma. Hoidke teda mõni sekund leegi kohal. Palliga ei juhtu midagi.
Miks küll nõnda?
Õhupalli sees olev vesi neelab nii kiiresti soojust, et palli kest ei suuda saavutada kummi põlemiseks vajalikku kriitilist temperatuuri. Seega on teie silme ees füüsiline protsess ehk soojuse neelamine. Tähelepanu! Asetage leegi kohale kindlasti ainult see palli osa, mis on täidetud veega. Muidu... läheb väga märjaks ja käib pauk!!!

Tõmbas enda õhku täis

Kõik teavad, et kui õhupall satub vastu mõnda teravat eset, käib karupauh. Olgu see siis nael või nõel või knopka või varras. Pidage-pidage!!! Võtame siit nüüd uuesti. Äkki ta ei käi ikkagi karpauhti lõhki? Teeme ühe eksperimendi. Õigemini, näitame ühte Teadusetrikki.

Katse jaoks läheb vaja:
õhupalli (või isegi õhupalle)
toiduõli
pikka varrast või puidust grillivarrast
ja see kõik käib ikka vanemate juuresolekul või vanaema-vanaisa juuresolekul...
Ärge puhuge palli lõpuni täis. Siduge palli saba sõlme. Asetage varda teravik palli kohale (sõlmesaba peab jääma teisele poole). Tehke seda rahulikult ja ettevaatlikult: keerake varrast ja vajutage õrnalt. Mingi aja pärast saategi varda läbi õhupalli kesta palli sisse viia, kuid karpauhti pall lõhki ei käi. Keerutage varrast edasi ja proovige see palli teisest otsast välja tuua. Kui teil see õnnestub, on teie käes õhupalligrilli varras.
Miks ta siis karpauhti lõhki ei käinud? Pange tähele, et me torkasime varda palli sisse ülevalt. Varras väljus palli alt. Nendest kohtadest on õhupall kõige vähem pingul. Külje pealt on õhupall rohkem pingul. Seda esiteks. Ja teiseks. Kummi molekulid on ühendatud ketiks, see kett võib tõmbuda pingule ja ennast lõdvaks lasta. Kui me teeme seda ettevaatlikult, rahulikult ja õrnalt pallile auku sisse torgates, tõmbuvad molekulid eemale ja lasevad varda läbi, mistõttu molekulide kett ei lõhke.
Seda trikki saab ka teisiti teha. Kleepige õhupalli külgedele läbipaistvad teibitükid. Kummalegi poole üks. Ja torgake samamoodi rahulikult ja ettevaatlikult varras läbi õhupalli, surudes varda palli sisse sellest kohast, kus on teib. Ja välja samamoodi sealt, kus on teine teibitükk. Õhupall ei lähe lõhki (vähemalt esialgu).
Edukat eksperimenteerimist!

Õhupall mõtles, et ta tõmbas ennast õhku täis. Tegelikult oli ta aga lohku tõmmatud.