CH3-CS-CH3 on lihtne valem, mis tähistab tioatsetooni. Tegemist on haisukuningaga. Tavalise haistmismeelega inimene seda lõhna välja ei kannata. See ajab oma lämmatava haisuga lihtsalt südame pahaks. Ega sõnadega saagi seda kirjeldada. Igal juhul ei soovita proovida selle sisse hingamist.
Mõned naljakad juhtumised, mis selle ainega seotud on.
19. sajandil võtsid saksa teadlased vaevaks tekitada väike kogus tioatsetooni. Eksperiment õnnestus, aine tekitati. Õpetlaste rõõm oli piiritu! Aga!
Samal ajal algas linnas paanika. Kõikjal levis jube hais. Levis sedavõrd vastik haisulaine, et linnakodanikud hakkasid oksendama, mõned tundlikuma haistmismeelega kodanikud kaotasid koguni teadvuse. Linnavõim otsustas elanikkonna evakueerida. Ja mis oli evakuatsiooni põhjus? Kõigest paar grammi tioatsetooni.
Sarnane lugu toimus 1967. aastal Oxfordis, kus teadlastegrupp viis läbi eksperimenti firma Esso laboratooriumis. Töö käigus lõi haisuvedelikku sisaldaval kolbil korgi eest. Kuigi kork pandi mõne sekundiga oma kohale tagasi, piisas nendest paarist sekundist. Koguni 200 meetri raadiuses laboratooriumist ajas see hais inimesi oksendama. Väga halva enesetunde said nii teadlased kui ka laboritöötajad.
On teada veel üks anekdootlik lugu katseid teinud keemikutest. Ilmselt töötasid need keemikud nii mikroskoopilise koguse tioatsetooniga, et haisu nad ei tundnud. Aga see-eest tundis hais neid. Lõuna ajal mindi lähimasse restorani keha kinnitama. Kuid juba restorani sisse pääsemisel tekkisid probleemid – nimelt leidis teenindav personal, et need inimesed haisevad liiga jubedalt, toitlustusasutusse sisenemaks. Teadlastele tuli appi üks heasüdamlik ettekandja, kes neile meeldiva lõhnaga deodoranti peale piserdas. See restoraniskäik jäi keemikutele kauaks meelde.
Selline asi on siis tioatsetoon. Tegemist ei ole siiski läbinisti paha ainega, tioatsetoonil on omadus väga kiiresti polümeriseeruda täiesti neutraalse lõhnaga vedelikuks tritioatsetoon. Loodus ise hoolitseb selle eest, et nii vänge hais pikalt meie seas ei püsiks ega meie kõigi elu segaks.
Häid lõhnaelamusi teile!
Mõned naljakad juhtumised, mis selle ainega seotud on.
19. sajandil võtsid saksa teadlased vaevaks tekitada väike kogus tioatsetooni. Eksperiment õnnestus, aine tekitati. Õpetlaste rõõm oli piiritu! Aga!
Samal ajal algas linnas paanika. Kõikjal levis jube hais. Levis sedavõrd vastik haisulaine, et linnakodanikud hakkasid oksendama, mõned tundlikuma haistmismeelega kodanikud kaotasid koguni teadvuse. Linnavõim otsustas elanikkonna evakueerida. Ja mis oli evakuatsiooni põhjus? Kõigest paar grammi tioatsetooni.
Sarnane lugu toimus 1967. aastal Oxfordis, kus teadlastegrupp viis läbi eksperimenti firma Esso laboratooriumis. Töö käigus lõi haisuvedelikku sisaldaval kolbil korgi eest. Kuigi kork pandi mõne sekundiga oma kohale tagasi, piisas nendest paarist sekundist. Koguni 200 meetri raadiuses laboratooriumist ajas see hais inimesi oksendama. Väga halva enesetunde said nii teadlased kui ka laboritöötajad.
On teada veel üks anekdootlik lugu katseid teinud keemikutest. Ilmselt töötasid need keemikud nii mikroskoopilise koguse tioatsetooniga, et haisu nad ei tundnud. Aga see-eest tundis hais neid. Lõuna ajal mindi lähimasse restorani keha kinnitama. Kuid juba restorani sisse pääsemisel tekkisid probleemid – nimelt leidis teenindav personal, et need inimesed haisevad liiga jubedalt, toitlustusasutusse sisenemaks. Teadlastele tuli appi üks heasüdamlik ettekandja, kes neile meeldiva lõhnaga deodoranti peale piserdas. See restoraniskäik jäi keemikutele kauaks meelde.
Selline asi on siis tioatsetoon. Tegemist ei ole siiski läbinisti paha ainega, tioatsetoonil on omadus väga kiiresti polümeriseeruda täiesti neutraalse lõhnaga vedelikuks tritioatsetoon. Loodus ise hoolitseb selle eest, et nii vänge hais pikalt meie seas ei püsiks ega meie kõigi elu segaks.
Häid lõhnaelamusi teile!